reede, 25. mai 2012

Kaunis kevadpäev Harku metsas

Kui õpetaja unustab fotoaparaadi koju, siis tuleb kirjapulk kätte võtta ja kokkuvõte päevast kirja panna. Teisissõnu arvutil tippida, mida põnevat me nägime, kuulsime, haistsime, maitsesime ja kompasime kasutades kõiki meeli, mida kasutada sai. Meie retk sai alguse varahommikul, aga vapraid ja üldse mitte uniseid nägusid vaadates oleks võinud see alata varemgi. Väike viperus juhtus kohe, sest õpetaja on linnaliinibusside sõidugraafikute tundmises ülikoba ja me põrutasime rõõmsalt õigest peatuses mööda. Seega tekitasime lisameetreid, mida maha vantsida. AGA, me jõudsime täpselt lubatud ajaks sihtkohta. Meid ootas seal kaks armsat, loodussõbralikku naisterahvast. Kohe testiti meie tähestikutundmiseoskust, sest lapsed pidid rivistuma tähestikulises järjekorras, siis oli väike kehaline kasvatus ehk paariks loe ja nii need kaks gruppi moodustatigi. Meie grupp, kuhu sattusin ka mina, kuulus loodusesõber Siljale, kes viis meid kohe metsa ja asus meile panema uusi nimesid. Iga laps pidi mõtlema endale uue perekonnanime, mis algab tema eesnime esimese tähega ja on seotud loodusega. Minust sai Margit Murakas, suurepärase kõlaga nimi! Seal oli meil näiteks Emma Elupuu ja Ellen eebenipuu jne. Kuna metsas ootasid meid väga looduselembelised sääsed, kõik kenasti parves meid tervitamas, siis haarasime offide järele. Vapper Silja arvas, et seda pole vaja, sest sääsed pole kedagi tervenisti nahka pistnud, aga meie ei uskunud teda. Seega edasi liikudes oli meie ümber pilv... offipilv:) Alustasime tutvumist puudega. Rõõm oli kuulda, et kõik õpetatu ja õpitu lastel meeles oli. Eristati puid ja tunti taimi. Mets pakkus meile salatit- "Jänesekapsa eri" ja magustoiduks mustika õisi ja järelamps olid värsked kuusekasvud. Me pakatame nüüd tervisest. Tuletasime meelde, et iga taime metsas suhu panna ei maksaks, eriti, kui taimi nii hästi veel ei tunne. Mürgised on ju nii sinilill, piibeleht, ussilakk... Kõiki neid ka vaatasime ja uurisime. Õitsele oli puhkenud juba laanelill, meie giidi üks lemmikuid. Kuulasime vahvaid jutte. Näiteks, kuidas tamm endale sellised lehed ja puukoore sai. Kunagi tahtnud Vanapagan Haldja käest endale hingi juurde saada, aga haldjas mitte tahtnud neid temale anda. Mõelnud väja kavala plaani, et Vanapagan võib tulla hingede järele siis, kui puud oma lehed on maha visanud. Siis leppinud aga Metshaldjas tammepuuga kokku, et tamm hoiab oma lehti puul nii kaua, kui suudab. Nii tamm teinudki. Kui teistel puudel ammu lehed maas, siis tamm hoidis neid vapralt. Kui Vanapagan hingede järele tuli, sai ta aru, et teda on petetud. Vihastanud nii mis kole ja hakanud lehtede küljest tükke kiskuma ja kraapinud küüntega puukoore katki. Sellest ajast peale ongi tamme puukoor triibuline ja katki ning lehed sellised nagu praegu. Vahva oli see, et me valisime igaüks oma sõberpuu ja kallistasime ning soovisime talle kõike head. Vanarahvas usub nimelt, et kui inimesel on muresid, tuleb minna kuuske kallistama, sest kuusk võtvat kõik pahandused ja mured endasse. Aga kui otsid õnne, siis tuleb minna kasepuu juurde. Nii me siis leidsime omale uued sõbrad. Varsti tegi värske õhk oma töö ja kõhud läksid tühjaks. Tegime söögipausi ja nautisime kontserti. Linnulaul kostis igast ilmakaarest.Tundisme ära metsvindi ja rasvatihase. Peale söömist ja mõnusat olemist jätkus matk. Uurisime, miks siis ikka haavalehed värisevad. Tuletasime meelde, millisel lehtpuul on käbid ja kas kadakal on käbid või marjad:))) Kellel on meeles? Igatahes läks päev minu meelest suurepäraselt korda. Sõbrad jäid metsa maha. Eks tuleb neile varsti külla minna!