reede, 15. november 2019

Mardipäeva rongkäik Riigikokku







Aitüma isadele!

Aitäh osalemast!
Eelkõige oli tähtis, et saite olla koos.
Üheskoos koolitunnis.
Teema oli: tulevikukool.

Oli ääretult suur rõõm näha kõiki! Iga lapse vanem sai sel korral tulla, 100%!!!!
Aitäh Sonia emale, kes suurepärased koogid küpsetas!

Leiutama!

Täpsem info siin

pühapäev, 3. november 2019

Meie ...alused. Loovtööd

Voodialune

Minu voodi all elab Voodialune. Ta on prismakujuline ja tal on sarved peas. Ta on punast värvi. Ta on minu voodi all elanud neli aastat. Minu Voodialune on väga kuri. Kuidas ma tean, et ta on kuri? Sest ta varastab mu asju. Näiteks telefoni, sokke, kõrvaklappe ja mõnikord isegi pliiatseid. Voodialune peidab kõik need asjad voodi alla. Nii, et kui ma oma toas midagi üles ei leia, siis see on voodi all. Vahel varastab ta ka ema või isa asju, aga kõige rohkem minu asju - eriti meeldivad talle üksikud sokid. Kui Voodialusel on halb tuju, loobib ta mu voodi alla prahti. Mina ei ole mitte kunagi Voodialust näinud, aga mu isa on.


Koolialune

Koolialune on olend, kes aitab koolil töötada ja valvab seda öösiti. Tal on suured hambad ja väikesed silmad. Ta sööb ainult makarone ja hamburgerit, mida õpetajad talle annavad. Aga on juhtumeid, kui õpetajad annavad talle näiteks kapsast, siis saab ta vihaseks ja teeb nii, et mõni laps teeks pahandust. Siis saavad õpetajad aru, et peavad andma makarone või hamburgerit. Koolialune on väike nurjatu jõmpsikas, aga mitte keegi pole teda näinud. Ainult mõned väga pahad lapsed on teda näinud, kuna tegelikult ei saadeta pahasid lapsi direktori juurde, vaid Koolialause juurde.


Kõlarialune

Elutoa kõlari all elas Kõlarialune. Ta ei olnud loom ega putukas, oli kohe selline eraldi sort - Kõlarialune. Ta oli harjunud raadiosaadete ja muusikaga, need isegi meeldisid talle.
Pere kuulas raadiot peamiselt pühapäeval, aga laupäeva õhtuti, kui ema ja isa maal olid, keeras vanaisa valjuhääldid põhja. Vanaisal oli kõrvakuulmisega probleeme.
Laupäevane väga vali muusika ja jutt mõjusid Kõlarialusele nii, et ta parem kõrv hakkas valutama. Ta pani endale kõrvatilku, sidus salli ümber kõrva. Sõber Kapialune soovitas tal kõrvatroppe proovida. Nendest polnud ka abi. Järgmisel laupäeval, kui muusika jälle väga vali oli, andis Kõlarialune alla. Ta kolis Kapialuse koju.
Mõnikord, kui elu muutub väljakannatamatuks, tuleb seda muuta.


Kontrolltööalune


Kontrolltööalust kohtab harva, aga ta aitab meil kontrolltöid teha. Nagu ma juba ütlesin, kohtab neid harva, seepärast on nad haruldased. Neil on seljas Kontrolltööaluste munder ja kaasas pliiats. Talvel on munder seest vooderdatud, peas on neil tutimüts ja jalas talvesaapad. Kontrolltööalused aitavad sind niimoodi, et nad ilmuvad ei tea kust välja ja lihtsalt panevad su mõtte tööle. Nii tulebki õige vastus. Neid ei näe inimesed kunagi, sest nad oskavad ennast väga hästi peita. 



Vaibaalune



Elas kord üks pere, kes elas ühes tavalises majakeses. Majas elas kaks last ja üks ema, sest kahjuks oli isa surnud. Nende elutoas oli vaip, mis oli triibuline. Vaip oli usklik ning vaibal oli ka üks eripära. Tal oli nimelt vaibaalune, kes oli samuti väga väga usklik ning  ta elas väga rahulikku vaibaaluse elu.  Kui lapsed olid üksi kodus ja näiteks õppisid, siis see jumalik vaibaalune  lükkas vaiba krussi ja karjus: "Rahu olgu Jumalale!"
Lapsed olid juba poolsurnud, kui ema tagasi jõudis ning siis kui lapsed olid juba natuke toibunud, aitas ema neil kodutööd ära teha. Varsti oli aeg pesema minna. Kui tüdruk hambaid pesi, karjatas vaibaalune jälle: "Minu taevalik Isa, oled väga kallis mulle!" Lapsed läksid magama ja kui nad veel  ära pole surnud, elavad nad tänase päevani.



Munakoorealune


Tavaliselt on munakoore all kas lind või krokodill. Aga ükskord oli munakoore all maja. See oli selline erakordne maja, mis pärast koorumist hakkas kasvama nagu lind või krokodill. Maja koorus Anni-nimelise tüdruku kanakuudis. Ükskord kui Anni läks kanu toitma, nägi ta aedikus pisikest maja. Anni võttis maja endale mängimiseks. Hiljem rääkis tüdruk leiust ka oma vanematele. Mida aeg edasi, seda kiiremini maja kasvas. Ühel päeval  läks terve Anni pere jõe äärde piknikule ja Anni võttis oma maja kaasa. Taas kodus olles märkas Anni, et maja jäi jõe äärde. Järgmisel päeval, kui Anni läks jõe äärde oma maja otsima, oli selle asemel seal hoopis normaalmõõtmetega maja. Ja mis neist edasi sai, ei tea tänaseni keegi.

Merealune

Mere all sügaval sügaval oli linn, kus elasid kalad. Seal oli väga väga suur loss. Lossis elasid muidugi kalad. Aga oli üks probleem - lossi lähedal elas merealune. Ta külvas igal pool segadust. Näiteks liigutas ta karpe ja muid asju. Ühel korral liigutas ta lossi. Ta kõige hullem pahandus oli see, kui ta kõik maailma veekogud ära kuivatas. Kõik korallid olid ära kuivanud, mõned suuremad kalad olid ära surnud. Mõned väikesed lombid olid jäänud, sinna kõik maailma kalad ära ei mahtunud. Lõpuks kõik elusolendid surid. Kui enam kusagil elu polnud, viis Merealune mere tagasi.
Kui meri oli tagasi, algas kõik uuesti.
Hoia merd, siis ei alga kõik uuesti!

Koerakausialune

Elas kord koerakauss. Koerakauss läks kõndima koeratoit kausis. Kui ta nägi, et koer Max on aias, siis pistis ta jooksu. Max nägi koerakuassi ja jooksis sellele järele. Perenaine nägi aknast, et Max jooskeb. Ta kutsus Koerakausialuse ka õue. Nii nad läksidki õue. Perenaine jooskis Maxile järele, koerakausialune kohe tema järel. "Jää seisma, Max!" hüüdis perenaine ja Max jäigi seisma. Ka koerakauss jäi seisma. Koerakausialune läks koerakausi juurde ja nad läksid kõik koos tuppa. Kui nad ära pole surnud, siis elavad nad tänaseni.

Telekaalune

Telekaalune on paharet, sest siis kui on mingi põnev  film või sari teeb telekaalune oma tööd. Ta teeb näiteks nii, et saadab peremehe telefoni sõnumi ja seal on kirjas, et teie telefonis on viirus. Peremees saab vihaseks ja läheb telefoniparandusse. Telekaalune senikaua puhkab. Tal on hea meel oma tehtud töö üle, aga ta siiski arvab, et tal on raske töö.  Kui telekaalune on juba mõnda aega puhanud, tuleb peremees koju ja karjub: "MIks, miks, miks see just minuga pidi juhtuma? Miks ei võinud see kellegi teisega juhtuda?" Telekaalune itsitab ja lõikab telekajuhtmed katki.

Pingialune Nimi

Ma arvan, et te olete kuulnud ahjualusest. Mina olen küll kuulnud. Aga kui te ei ole kuulnud ahjualusest, siis pole viga. Täna ma räägin teile... pingialusest, kelle nimi oli Nimi. Te kohe arvate, mis nõme nimi. Aga tegelikult on pingialused väga sõbralikud. Nad ei kiusanud Nime. Kõik tahtsid, et Nimi läheks pingi peale sel ajal, kui on tund. Sest mõelge  - Nimi tuleb pingi peale ja keegi näeb Nime ning küsib: "Kes sa oled?" Ja Nimi vastab: "Mina olen pingialune." 
"Mis sinu nimi on?"
Siis ütleb Nimi, et tema  nimi on Nimi. Kas see on naljakas? Minu arvates jah. Okei, nüüd on üks huvitav fakt: pingialuseid võib kohata ainult koolis. Ja kui sa küsid, millises koolis, siis ainult väljamõeldud koolis.

Riiulialune

Elas kord Riiulialune, kellele meeldis väga riiulis asju ümber tõsta, ilma et keegi seda tähele paneks. Osa asju ta mitte ei  tõstnud ümber, vaid vedas riiuli alla  ja tagastas kolme kuu pärast. Riiulialune oskas ennast ja asju, mis tal käes olid, nähtamatuks muuta. Tema asjade tagastamine käis lihtsalt nii, et ta pani need kuhugi maha. Inimesed ei teadnud, et Riiulialused olemas on. Nad arvasid, et kaotasid oma asjad ära, aga tegelikult tähendas see asjade kadumine, et üks tegelane on jälle tegutsemas käinud. Peale asjade ümber tõstmise riiulis, oli tal veel üks lemmiktegevus - telefoniga pildistamine. Ta tegi pilte oma riiulist.


Voodialune

Minu voodi all elab üks Voodialune. Voodialune armastab väga sokke. Voodialune näeb ülinunnu välja ja inimesed ei suuda vastu panna, sest ta anub ainult ühte sokki, ainult ühte. Kui jätad oma soki vedelema, siis enam sa seda ei näe. Muide tal on vend - pesumasinaalune, kes on tõeline õgard. Ja sellepärast on meil kodus umbes tuhat üksikut sokki. 

Padjaalune

Ühel hommikul, kui Lisete ärkas, oli tal veider tunne. Veider tunne oli tal seepärast, et ta ärkas nii vara, nagu miski oleks teda äratanud. Mingi heli tuli padja alt. Nagu mingi muusika. Aga see ei saanud tõsi olla! Lisete tõstis padja üles ja nägi lillat elavat süda, kellel olid käed, jalad ning isegi suupill. "Kes sina veel oled?"küsis Lisete. Lilla süda pani pilli käest ja ütles: "Mina olen Süda Alune." "Ahsoo? Aga mida sina mu padja all teed?" uuris Lisete. "Mina? Mina elan siin juba kolm aastat ja viis kuud. Ma olen mõeldud padja kohevile ajamiseks ja inimestele hea une tekitamiseks." "Aga miks sa siis mind üles ajasid?" küsis Lisete. "Ma tegin seda sellepärast, et sa tahtsid ju täna varem emale kingituse valmis panna. Tal on ju sünnipäev." "Ahjaa!" Lisete läks alla korrusele ja hakkas lauda katma ning kaunistusi üles panema. Kui ta kõik kingid oli ära pannaud, läks ta külmikust kooki võtma. Siis muutus ta korra kurvaks. Lisete ei leidnud küünlaid. Ta lippas üles ja uuris Südamelt: "Mis ma nüüd teen? Ma ei leia küünlaid." Süda vastas: "Võta need." Ning ta ulatas küünlad Lisetele. "Aitäh," ütles Lisete. Ta süütas tordil viis küünalt ja ajas ema üles. Järsku kuulis Lisete uut heli: "Tibill, tibill!" Lisete mõistis, et see oli ainult uni.

Kellaalune

Elas kord maal nimega Eesti üks kellaaalune. Sellel Kellaalusel olid kogu aeg käed-jalad tööd täis, sest ta elas kella all ja see kell tiksus kogu aeg valesti. Kellaalune pidi seda kogu aeg parandama, isegi öösel, sest teist kella selles majas polnud. Varem polnud see kell seisma jäänud, kuid ühe päeval JÄI SEISMA. See oli täielik katastroof. Kellaalune ei teadnud, mida  teha. Lõpuks võttis ta kätte ja hakkas kella parandama. Kell saigi terveks. 

Voodialune

Elas kord üks Voodialune. Ta elas Sandra voodi all. Voodialusele meeldis väga joonistada. Ta võttis salaja Sandra pliiatseid ja kui Sandra ei näinud, siis armastas ta põrandale joonistada. Sandra imestas, kuidas joonistused põrandale tekkisid ja kuhu kõik ta pliiatsid kadusid. Voodialuse lemmiktoit oli šokolaad. Kui Sandral oli šokolaad kuskil nähtaval, siis võttis Voodialune kohe terve šokolaadi ära. Sandra ei saanud aru, kas keegi võttis salaja šokolaadi või oli ta ise selle ära söönud. Sandral oli ka kutsikas. Sel ajal kui Voodialune joonistas, hakkas kustsikas haukuma. Keegi ei saanud aru, miks kutsikas haugub. Kui pere läks reisile, siis meeldis Voodialusele telekat vaadata. Selline oli Voodialuse salajane elu. 


Kuurialune

Elas kord ühes iidses aias Kuurialune. Tema lemmiktegevuseks oli puidu närimine. Ta oli alati näljane. Häda oli selles, et kui inimesed pakkusid talle ühe puuhalu, pistis ta nahka kogu puuriida. 
Ühel päeval otsustas Kuurialune suure näljaga kogu metsa maha murda. Selle peale ehmatasid metsaelanikud päris ära. Nad leppisid Kuurialusega kokku, et toovad talle puude asemel hoopis suure kuhja kuivanud oksi. Sellest päevast peale elavad metsaelanikud ja Kuurialune rahus. 

Klaverialune


Oli kord üks Klaverialune. Väike imelik mehike, kes elas klaveri all ja kellele meeldis kuulata muusikat. Tema lemmikhelilooja oli Mozart. Mõnikord muutus Klaverialune kiuslikuks ja vajutas valesid klahve ja segas mängu. Muusikud ärritusid, sest arvasid, et nad ise tegid vigu. Nad ju ei näe seda väikest meest! Mõnikord võib juhtuda ka nii, et Klaverialune hüppab välja ja palub viisakalt ühele klahvile vajutada. Kui muusik seda lubab, siis käib "Kabõmm!" ja klaver katki ning mehike kadunud. 




Lauaalus


Koolimajas elas kord üks lauaalus. Ta oli nagu koolilaua küljes olev sahtel. Temast oli koolilastele väga palju kasu. Koolitundide ajal sai lauasahtel pidada lõunauinakut. Nii kui helises koolikell, oli lauaalusel aeg ärgata, sest tulemas oli suur hulk õpikuid. Lisaks sellele lauaalusele oli klassis veel teisigi lauaaaluseid. Kõikide lauaaluste tööpäev algas kell 8.00 ja lõppes kell 15.00. Päev oli pikk seepärast, et lauaalustel oli vanust juba palju. Lauaalused said hästi läbi ning olid kõik suured sõbrad. Ja kui nad ära surnud pole, elavad nad tänapäevani. 

Klaverialune

Oli kord üks klaverialune. Ta nägi välja viks ja viisakas, sest kandis rohelise- ja roosatriibulist ülikonda, keerlevat lipsu ja lakkkingi. Aga kuna ta oli kogu aeg klaveri all, siis oli ta tolmune. 
Ükskord läks meie klaver häälest ära. Kutsusime igasuguseid töömehi - küll pilliparandajaid ja klaverimeistreid ning klahvseppasid. Midagi ei aidanud, lihtsalt mitte midagi.  Nägime ühte tibatillukest kinga. Siis saime aru, et tegemist on klaverialusega. Ta oli klaveri sodi täis kandnud.

Õudusalune

Ühel tüdrukul oli üks plaadimängija. Väga vana. Ta oli saanud selle oma vanatädi käest. Ühel ööl kuulis ta ühte kiuksu. See tuli tema kapist. Tüdruk oli hirmunud, aga asjalik. Ta heitis magama. Hommikul paotas ta kapiust. Ta teadis, et esimene asi, mida ta näeb on plaadimängija. Kohe kui ta kapi lahti tegi, jooksis sealt välja kakskümmend hiirt. Plaadimängija käis. Sealt tuli mingit häält. Midagi sellist: "Ööäõskolisišsiitlmšäramm!" Tüdruk ehmatas, libises ja kukkus. Ma ei taha rääkidagi, mis temast sai.

Küünealune

Elas kord küünealune härra Küünberg. Ta oli paras paharet. Talle meeldis küüne alla igasugust prahti ja sodi viia. Ta viis sinna mulda ja liiva. Eriti meeldis talle küüne alla plastiliini viia. Tal oli endale väga raske elukohta leida. Kellelegi ju ei meeldi mustad küünealused. Ükskord õnnestus tal teha kodu  ühe suure poisi sõrmeküüne alla. Ta sai sinna mitu kuud käruga liiva ja mulda viia. Aga siis ühel päeval lükkas poisi ema Küünbergi koos prahiga kääride abil küüne alt välja. Nüüd ta otsib järgmist last, kelle küüne alla elama minna.


Alustasime projektiga "Lugemisisu"!



kolmapäev, 23. oktoober 2019